Euroopa modernseim puitlinn – Växjö – on aastakümnete jooksul pidanud teadlikult puidust ehitamist normiks ning panustanud jätkusuutliku ja keskkonnasäästliku ehituse arendamisse.
Växjö on 93 000 elanikuga Rootsi väikelinn, kus juba 90ndate alguses ehitati esimesi 4-5 kordseid korterelamuid ja millenniumi vahetudes ka ülikoolide linnakuid ning keskuseid. Aastal 2004 andis Växjö omavalitsus välja esimese puitlinna arendamise juhise Mer trä i byggandet, millest sai alguse puitmajade suurarenduste buum. Õnnestunud projektid, tihe koostöö ülikoolidega ning jätkuv soov keskkonnateadliku ehitussektori arendamiseks viis 2013. aastal linna otsustajad selleni, et seati uued sihid ja kehtestati kindlad regulatsioonid puitehitiste osakaalu teadlikuks kasvatamiseks regioonis. Rakendatud meetmete tulemusel on juba täna kõikidest Växjö linnas ehitatavatest uutest hoonetest 47% puitmajad. Växjö’t võib pidada kõigi Euroopa linnade eeskujuks – puitlinnakute arendamise strateegia on selge ja jätkusuutlik, linn teeb väga tihedat koostööd ülikoolide ja kohaliku puitmajatööstusega. Tegu on võit-võit-võit olukorraga, kus põimub nii teadus kui ka tööstus ning mille otsene tulemus on elanike heaolu kasv kohalikus omavalitsuses.
Växjö linna puitehituse arendusjuht Johan Thorsell toob piirkonna puitehituse strateegiast välja näiteks alljärgnevad eesmärgid:
- kuni 2020.a – 50% uusarendustest on puidupõhised;
- alates 2020.a. – 50% uusarendustest on puidupõhised ja igale hoonele on koostatud kliimamõju deklaratsioon;
- alates 2022.a – ehituslubade väljastamisel eelistatakse hooneid, mille kandva konstruktsiooni süsiniku jalajälg on väikseim;
- alates 2025.a. – kõikide uusarenduste kliimamõju peab olema väiksem kui 225 kg CO2 e/m2. Kliimamõju deklaratsiooni esitamine on kohustuslik ning eelistatakse hooneid, mille terviklik süsiniku jalajälg on väikseim;
Eesti Puitmajaliidu esimees Siim Leisalu peab Växjö parimate praktikate ja puidust ehitamise propageerimise ülevõtmist oluliseks ja innustab ka Eesti omavalitsuste ehitusvaldkonna spetsialiste sarnaselt mõtlema. „Suurt rolli Rootsi puitlinnade eduloos linnakeskkonnas mängib sealsete ametnike ja poliitikute tugev ning pikaajaline parteipoliitika ülene vaade keskkonnahoiule ja puitehitusele tervikuna. Teadvustatud on seda, et puidust hoone ei ole mitte üksnes keskkonnasäästlikum hoonetüüp, vaid selle tootmine võrreldes platsilehitusega on ka oluliselt kiirem, kvaliteetsem ja ohutum.“ Hea meel on tõdeda, et kogu planeerimistegevuse põhilähtekohaks on inimestele parima ja hubase elukeskkonna loomine ning puitu kasutatakse Rootsi järjest rohkem parkides, mänguväljakutel ja muude avalike ruumide loomisel.“ Leisalu loodab, et sarnane mõtteviis on järjest enam pead tõstmas ka Eestis. „Puithooneid ehitades väärindame puitu kõrgeimal tasemel, lisaboonusena talletame süsihappegaasi ja loome nn süsinikupankasid kõige loomulikumal moel. Puit on taastuv loodusressurss, mida on kasutatud aastaid hoonete ehituseks, aga alles nüüd – kliimaneutraalsuse eesmärkide valguses – hakatakse mõtlema selle tõelise potentsiaali peale.“
Tekst ja pilt: Eeva Vahtramäe, Eesti Puitmajaklaster
